Martin Ratase blogi

Igal asjal on vastand. Autoriõiguse ehk copyright puhul on copyleft (väga orginaalne nimi). Lühidalt öeldes, on selle põhimõte muuta mingisugune idee vms vabavaraks, mida iga inimene saab muuta, kuidas ise tahab. Aga sellel on catch, edasi jagatud vara peab olema võimalik ka järgnevatel inimesetel kasutada, kuidas nemad tahavad. Sellest tekib copylefti loop . Mida ma just eelnevalt kirjeldasin oli üks copyleft liikidest - hetkel tugev (strong) copyleft (koodi lisamisel tuleb ka lähtekood sellega koos edastada), aga on ka olemas nõrk ja public.. Nõrk copyleft ei saa endaga kaasa copyleft litsensi, lihtne näide sellele on mingisuguse tarkvara libraryid. Mida see tähendab on see, et libraryisid võib edastada ilma, et peaks sellele tuginevat tarkvara sellele lisama. Seda kasutavad  GNU Lesser General Public License ja  Mozilla Public License . Public litsents on vastand tugevale. Selle litsenti puhul võib edasi aretatud asja vms edasi müüa või mida iganes. Kõikide litsentside kohta leiab

The Case for Copyright Reform on raamat autorite Christian Engstörm 'i ja Rick Falkvinge 'i poolt. Lühidalt öeldes on raamat üks suur kogum sellele, kuidas peaks lahendama tolle aegse konservatiivse autoriõiguste seaduse. Raamat käsitleb asju, mida me ka tänapäeval saame enda naha peal tunda. Käsitlen selles blogis raamatu 2. peatükki ja toon analüüsin erinevaid lahendusi. Moral Rights Unchanged lühidalt räägib sellest, kuidas keegi ei tohiks omistada kelle teise loodud "kunsti". Tõesti, seda võetakse tänapäeva meedias väga tõsiselt, sõltuvalt siis, mis tasemel see toimub. Kuna teoorias on iga meie postitatud pilt vms, kus on meie nägu peal - meile kuuluv autoriõigustega ese. Aga väga populaarseks on muutunud catfishimine, kus kasutatakse mingisuguse suvalise inimese pilti, mis juhuslikult leiti internetist ja nad nn kehastuvad selleks isikuks, mille tagajärjel nad loovad ka sellele persoona. Jah, seda pole otseselt võimalik ja ka tõhus karistada, aga varasemalt main

 Lühidalt öeldes jagunevad need 10 käsku järgmisteks:    1. Ole inimene (Remember the human).    2. Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus (Adhere to the same standards of behavior online that you           follow in real life).    3. Tea, kus sa oled (Know where you are in cyberspace).    4. Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust (Respect other people's time and bandwidth).    5. Näe võrgus hea välja (Make yourself look good online).    6. Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge).    7. Aita piirata sõimusõdu (Help keep flame wars under control).    8. Austa teiste inimeste privaatsust (Respect other people's privacy).    9. Ära kuritarvita oma võimu (Don't abuse your power).    10. Andesta teistele nende eksimused (Be forgiving of other people's mistakes). Käsud on enamasti seotud interneti kasutamisega, aga tegemist on ikkagi eetiliste vaadetega, mida saaaks teoorias rakendada ka nn päriselus.  Selles blogis kirjedan oma kokkupuudet 1 väljavalitud käsuga -

Arengukava pdf   Arengukava, millele tuginen blogi tegemisel on kirjutatud 2010 aastal. Tegemist on väga mahuka kavaga, mis mulle tunduvalt tugineb peamiselt trendidel ja ka natukene puusalt pandud protsentide, jm paremaks/halvemaks minevate teemadega (kerge öelda, kuna nüüdseks on 11 aastat vahet). Tahan tuua välja arengukava peatükis 2 teema, mis on tänaseks vägagi aktuaalne: "Eestis on jätkuvalt  vaba ja avatud  (info)ühiskond. Vaatamata kasvanud turva- ja julgeolekuohtudele pole võrreldes teiste riikidega lisandunud suuri väljendus-  ja  netivabaduse piiranguid, sest suudame tehnoloogiat enda kaitseks rakendada ka ilma nendeta. Samas on tagatud inimestele kontroll oma elu ja andmete privaatsuse üle."   Jah, tõesti on meil siiani avatud (info)ühiskond, mida ei piira mingisugune seadus ega üksus. Ikkagi hoitakse silma peal asjadel, mis ei ole just kõige adekvaatsemad (ekstreemsed ideoloogilised arvamused, pornograafia ja erinevate narkootikumide müümine/ostmine). Me oleme k

Meedia arenemine oli paratamatu, tasemele, kus pole vaja füüsiliselt hoida käes ajalehte ja seda lugeda või telekas/raadio tööle panna, et mingisugune isik saaks informatsiooni edasi anda. Internet tõi kaasa ajastu, kus uudised on lihtsa www.delfi.ee otsingu kaugusel või mingisuguse firma kontaktandmed paari kliki kaugusel. Aga miks pole uuelaadsem meedia üle võtnud vanamoelise? Asi lihtne. Internet on täis pahna - kirjutisi ise hakanud autoritelt, kes üritavad oma nägemusi kajastada lihtsa postituse kaudu. Tänapäev on karm selles mõttes, et üht kindalt allikat pole võimalik uskuda. Okei, aga siis peaks ju mitut erinevat allikat võrdlema, et saaks vähemalt sarnasusi välja tuua? See on mingil määral kahjuks tõene, aga miks peab nägema vaeva selleks, et panna kokku "täiuslik" uudis või mida iganes muud. Delfi puhul, on võimalik artikkli kommentaare lugeda, mis enamus ajast on täis komöödia, aga on inimesi, kes lasevad end sellel mõjutada. Seda võib pidada miinuseks just sellepä

Arvutiviirused Tänaseks üks vaieltamatuid osi meie elust virtuaalsuses ehk internetis. Koodirida/read, mille tõttu varastatakse meie andmeid, võetakse üle meie süsteeme või lihtsalt purustatakse need kasutuskõlpmatule tasemele. See terve teooria, et masinaid on võimalik rikkuda/hävitada, sisestades sellesse nn koodirea - sai alguse ideest 1940ndate lõpus. Idee esitas matemaatik John von Neumann, kes ca 20 aasta pärast kirjutas uurimistöö " Theory of Self-Reproducing Automata ". Esimine arvutiviirus ilmus eelnevalt nimetatud uurimistöö tõttu. Mees nimega Bob Thomas tahtis proovida, kas praktikas on võimalik järeldada esitatud teooriat. Arvutiviiruse nimeks sai "Creeper" ja see nakatas floppy diske. Kui üks disk nakatati, siis viirus ootas, et uus disk tuleks arvutisse, mille tagajärjeks nakatati järgmine (eelnevalt nakatatud floppy diskilt kustutati viirus ära). Nakatatud disk/arvuti kuvas teksti "I'M THE CREEPER. CATCH ME IF YOU CAN!". Sellest sai algu