The Case for Copyright Reform: Analüüs

The Case for Copyright Reform on raamat autorite Christian Engstörm'i ja Rick Falkvinge'i poolt. Lühidalt öeldes on raamat üks suur kogum sellele, kuidas peaks lahendama tolle aegse konservatiivse autoriõiguste seaduse. Raamat käsitleb asju, mida me ka tänapäeval saame enda naha peal tunda. Käsitlen selles blogis raamatu 2. peatükki ja toon analüüsin erinevaid lahendusi.

Moral Rights Unchanged lühidalt räägib sellest, kuidas keegi ei tohiks omistada kelle teise loodud "kunsti". Tõesti, seda võetakse tänapäeva meedias väga tõsiselt, sõltuvalt siis, mis tasemel see toimub. Kuna teoorias on iga meie postitatud pilt vms, kus on meie nägu peal - meile kuuluv autoriõigustega ese. Aga väga populaarseks on muutunud catfishimine, kus kasutatakse mingisuguse suvalise inimese pilti, mis juhuslikult leiti internetist ja nad nn kehastuvad selleks isikuks, mille tagajärjel nad loovad ka sellele persoona. Jah, seda pole otseselt võimalik ja ka tõhus karistada, aga varasemalt mainitud, siis mingil tasanadil võetakse seda väga tõsiselt.

Free Non-Commercial Sharing jutustab sellest, kuidas jagatakse mingisugust eset, mis oli loodud tulu tegemiseks laiali tasuta (mitte tulu saamise eesmärgil). Ise harrastan väga piraatimist ja ma olen teadlik, et autor ei ole väga õnnelik, kui tema tulu toov asi on tasuta kättesaadav. Riigid nagu USA ja UK on väga ranged selles osas ja inimesed võivad vangi minna, kui nad seda jagavad või alla tõmbavad. Jällegi sõltuvalt autorist, kui väga ta tahab inimeste kallal nuhkida, kes seda teevad. Eesti on selles mõttes tarbija õnnekoht, kuna siin seda tõsiselt ei võeta, kui juhuslikult ei hakata personaalselt inimest taga ajama. Viimaste aastatega on see väga suurejooneliseks muutunud, kuna inimesed on leidnud tee piraatimiseni, mis tekitab suuri kahjusid autoritele. Probleemi lahendamiseks tuleb minu arust rakendad uued seadused ja kehtestada kord ISPle nende asjade põhjalikumaks monitoorimiseks.

Free Sampling kaitseb tarbijat autoriõiguste rakendamise eest ulatuses, kui ta teeb sellest remixi või kuidagi moodi muuda asja orginaalset sisu. Tean seda, et youtube kasutab terminit nimega "fair use", mis on peamiselt sama, mille ma eelnevalt välja tõin. Sest olgeme ausad, et teha midagi orginaalselt on 0 lähedane ja on suht garanteeritud, et võib saatuda sellise case'i peale. Youtube puhul on iva selles, et jah neil on selline asi olemas - ei tähenda seda, et nad võivad otsustada, kas tegemist on fair use'ga või mitte, seda teeb kohus. See on selline mitme otsaline asi, mida saab tegelikkuses iga kell kohtusse kaevata ja enamus kordadel pole asjal pointi.

Need olid punktid, mis kõnetasid mind kõige rohkem ja proovisn iga juurde tuua tänapäevase näite juurde.

Raamat on täis väga palju erinevaid filosoofilisi mõtteterasid jms. Soovitan sellele pilgu peale visata.