IT proff vs käsitööline

Võime väita, et sõna "professionaalne" leiab palju valesti kasutamist, keegi teeb midagi paremini kui teised ja võib tekkida talle silt, et ta on nn professionaalne. Selles blogis avaldan enda arvamust sel teemal ja üritan välja selgitada, kuidas erineb üks teisest.

Professionaalne töötamise kontekstis tähendab, et inimene on elukutseline ja teenuse pakkumise osas, et tulemus/protsess on kvaliteetne. Elukutseline on kuidagi laialdane mõiste, aga mida mina sellest aru saan on järgmine: inimene on oma alal 5+ aastat olnud; ta harib end väljaspool elukutset ja ta on tõeliselt pühendunud oma alale. IT alaselt peaks professionaalne inimene tajuma, mida ta täpselt teeb, oskab anda enda vaatepunkti asjadest. Paljud arvavad, et paber (baka jne) kvalifitseerub inimest olema professionaal, aga ütlen ausalt, see paber ei näita päeva lõpuks mitte midagi kui seda, et sa oled viitsinud õppida. Reaalselt võib see inimene saada asjadest teoreetiliselt aru, aga tähtsam on ikkagi kõike prakitkas luua. Professionaal on võimeline näga asju teoreetilises ja praktilises aspektis. 

Lihttööline on peamiselt vastand professionaalile, selles mõistes, et ta pole otsest respekti inimestelt välja teeninud, et teda peetakse professionaaliks (võib seda ikkgai endamisi teha). Tal pole väga palju töö kogemust IT alaselt (enamasti) ja võib ka väita, et ta on hetkel sellisel tasemel, kus ta proovib kõiki uksi läbi leidmaks endale perfektne koht selles sektoris. Lihttöölisi ma arvan, et ei usaldata nii palju kui professionaalne, sest peamiselt on ikkagi neil mingisugune tegukam inimene backupiks, kui midagi väga tuksi läheb. Ta ei pea olema alalt nõrgem, kui professionaal, aga nende peamine vahe on tiitlis.

See on lühidalt kokkuvõetut sellest, mida ma sellest teemast arvan.

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

The Case for Copyright Reform: Analüüs

The Case for Copyright Reform on raamat autorite Christian Engstörm 'i ja Rick Falkvinge 'i poolt. Lühidalt öeldes on raamat üks suur kogum sellele, kuidas peaks lahendama tolle aegse konservatiivse autoriõiguste seaduse. Raamat käsitleb asju, mida me ka tänapäeval saame enda naha peal tunda. Käsitlen selles blogis raamatu 2. peatükki ja toon analüüsin erinevaid lahendusi. Moral Rights Unchanged lühidalt räägib sellest, kuidas keegi ei tohiks omistada kelle teise loodud "kunsti". Tõesti, seda võetakse tänapäeva meedias väga tõsiselt, sõltuvalt siis, mis tasemel see toimub. Kuna teoorias on iga meie postitatud pilt vms, kus on meie nägu peal - meile kuuluv autoriõigustega ese. Aga väga populaarseks on muutunud catfishimine, kus kasutatakse mingisuguse suvalise inimese pilti, mis juhuslikult leiti internetist ja nad nn kehastuvad selleks isikuks, mille tagajärjel nad loovad ka sellele persoona. Jah, seda pole otseselt võimalik ja ka tõhus karistada, aga varasemalt main
Read more

Litsentsid ja autoriõigus

Igal asjal on vastand. Autoriõiguse ehk copyright puhul on copyleft (väga orginaalne nimi). Lühidalt öeldes, on selle põhimõte muuta mingisugune idee vms vabavaraks, mida iga inimene saab muuta, kuidas ise tahab. Aga sellel on catch, edasi jagatud vara peab olema võimalik ka järgnevatel inimesetel kasutada, kuidas nemad tahavad. Sellest tekib copylefti loop . Mida ma just eelnevalt kirjeldasin oli üks copyleft liikidest - hetkel tugev (strong) copyleft (koodi lisamisel tuleb ka lähtekood sellega koos edastada), aga on ka olemas nõrk ja public.. Nõrk copyleft ei saa endaga kaasa copyleft litsensi, lihtne näide sellele on mingisuguse tarkvara libraryid. Mida see tähendab on see, et libraryisid võib edastada ilma, et peaks sellele tuginevat tarkvara sellele lisama. Seda kasutavad  GNU Lesser General Public License ja  Mozilla Public License . Public litsents on vastand tugevale. Selle litsenti puhul võib edasi aretatud asja vms edasi müüa või mida iganes. Kõikide litsentside kohta leiab
Read more